Strelets
Strelets (vn стреле́ц) oli Moskva tsaaririigi musketiga relvastatud regulaarväelase nimetus. Streletside väeüksused loodi 16. sajandi keskel ning koosnesid peamiselt talupoegade ning possaadiinimeste hulgast värvatud sõduritest. Korduvate mässude tõttu saatis Peeter I streletside polgud pärast 1698. aastat laiali.[1]
Korraldus
[muuda | muuda lähteteksti]Esimesed streletside üksused loodi Ivan IV 1550. aasta sõjaväereformide käigus. Neid värvati peamiselt talupoegade ning possaadiinimeste hulgast. Erinevalt mainekamatest teenistusväelastest olid streletsid peamiselt jalaväelased ning neile maksti ennekõike rahas või viljas. Mõnikord võidi streletside üksustele äraelamiseks jagada ka maad, kuid streletsistaatus ja maa ei olnud pärandatavad. Sõjaväeteenistuse eest vabastati streletsid kõikidest maksudest.[2][3]
16. sajandi lõpuks oli streletside arv märgatavalt kasvanud, jäädes 20 ja 25 tuhande vahele[3]. Maakonnalinnades paiknesid streletside garnisonid, mida keskvõim võis kasutada ilma vajaduseta kutsuda kokku aadlikest koosnevaid maakonnaüksusi. Neile usaldati ka asumisele saadetud kurjategijate eskortimine ning nende ülemused võisid täita diplomaatilisi ülesandeid. Boriss Godunovi ajast oli streletside ülesandeks Moskva Kremli valvamine, kus paiknes pidevalt tsaari "jaluse juures" olev nn jalusestreletside üksus.[4]
Rahuajal maksti streletsitele aga palka väga harva, tihti kord kolme aasta jooksul või vähemgi. Seega tegelesid nad korravalvekohustuste kõrvalt kaubanduse ja käsitööga, kus maksusoodustused andsid neile teatud eelise. Linnades elavad majapidamiste ja äridega streletsid võisid seega muutuda päris jõukaiks, aga piirialade väikesed garnisonid vaesusid.[4]
Sõjaväe rahastamist üritas parandada tsaar Fjodor III, kes koondas mitmed erinevad maksuliigid "streletside maksuks", mille eesmärk oli rahastada streletside üksusi.[5] Samas aga kaotas Fjodor streletside maksuvabastused ning laiendas veelgi nende töökohustusi. Sõjaväelaste hulgas kasvas ka viha polkovnikute vastu, kes kasutasid lihtsõdureid ära ning rakendasid nende kallal omavoli.[6]
Mässud
[muuda | muuda lähteteksti]
17. sajandil mässasid streletsid korduvalt erinevate bojaaride ja poliitiliste rivaalide vastu. 1606. aastal kahtlustas Vale-Dmitri I streletse endavastases vandenõus, kuna nood olid olnud Boriss Godunovi soosingus. Võimu kindlustamiseks aitas Godunovi endine liitlane streletsipealik Grigori Mikulin Vale-Dmitril leida streletside hulgast "reetureid", kelle streletsid siis tapsid ning Godunovist lahti ütlesid.[4]
1648. aastal kutsuti streletside üksused tegelema rahvamassidega, kes üritasid pääseda tsaar Aleksei I juurde, et kaevata bojaar Boriss Morozovi ning tolle soosiku Leonti Pleštšejevi peale. Streletsid aga liitusid protestijatega ning pöördusid Morozovi vastu, rüüstades tolle maja, hukates Pleštšejevi ja veel mõned liitlased ning mõnitades nonde surnukehi. Pärast intsidenti oli tsaar sunnitud Morozovi pagendusse saatma.[7]
1682. aastal suri Fjodor III ning tsaariks kuulutati Aleksei I teise naise Natalja Narõškina poeg, tulevane Peeter I. Kiiresti võimalust kasutades nõudsid streletsid neile ebameeldivate ülemuste kõrvaldamist ning karistamist, millega tsaarinna oli sunnitud nõustuma.[6]
Kaks nädalat hiljem lasid Narõškina rivaalid Miloslavski suguvõsa aga lahti kuulduse, et Peetri poolvend Ivan on tapetud ning järgmiseks õiendatakse arveid streletsidega. Selle peale tõusid mitu streletsipolku üles ja tungisid Kremli. Kuigi selgus, et Ivan on elus, tapsid mässavad streletsid võimalust kasutades ligi 40 Narõškinitega seotud bojaari ja riigiametnikku. Jõhkrad tapmised jäid noorele Peetrile eluks ajaks meelde. Ivan ja Peeter krooniti seejärel mõlemad tsaariks, kusjuures Peetri täisealiseks saamiseni pidi regendina valitsema Ivani õde Sofia.[5][6]
Sofia võim tugines esialgu väga suurelt just streletsidele, ennekõike Streletsiprikaasi juhile vürst Hovanskile, kes nõudsid valitsejannalt tunnustusi ning autasustamist. 19. augustil meelitas Sofia aga Hovanski lõksu ja lasi ta hukata ning veenis aadliväe abil streletse alla andma.[6]
1689. aastal, kui Peeter oli täisealiseks saamas, üritas Sofia taaskord streletside toetusel võimu haarata ning Peetri kõrvaldada, kuid Peeter suutis toetajate abil streletsid alistada ning Sofia tõrjuti võimult ja saadeti kloostrisse.[5]
Laialisaatmine
[muuda | muuda lähteteksti]
1698. aastal tõusid streletsid Moskvas taaskord üles, protesteerides privileegide kadumise ning uute kaardiväepolkude, aga ka Peetri soositud sakslaste vastu, kes nende arvates "hävitasid õigeusku". Mässu mahasurumise järel hukati üle tuhande streletsi rattaletõmbamise teel ning veel kuussada said piitsa ning pagendati. Pärast seda saatis Peeter streletsipolgud laiali või liitis nad teiste väeosadega ning aadli julgus tema euroopameelsetele reformidele vastu seista kahanes samuti.[7]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "streletsid". Eesti Entsüklopeedia. Vaadatud 17. juunil 2026.
- ↑ Sergejev, Vladimir; Sergejev, Vladimir (2007). Vürstiriigist tsaaririigiks Ivan IV. Venemaa - lähedane ja kauge. Tallinn: Valgus. Lk 146–147. ISBN 978-9985-68-193-0.
- 1 2 "streletsid". Eesti Nõukogude Entsüklopeedia. Vaadatud 17. juunil 2026.
- 1 2 3 Sergejev, Vladimir; Vseviov, David (2017). Venemaa - lähedane ja kauge : viimasest Rjurikovitšist esimese Romanovini. Tallinn: Valgus.
- 1 2 3 Kotšinev, Jüri (2023). Romanovid. Grenader.
- 1 2 3 4 Pavlenko, Nikolai (2003). Peeter I. Aasiast Euroopasse. Tõlkinud Koger, Tõnu. Tallinn: Kunst. Lk 13–15.
- 1 2 Hughes, Lindsey (2016). Romanovid : Venemaa valitsejad 1613-1917. Tõlkinud Laane, Marek. Tallinn: Äripäev.
