Mardus

See artikkel räägib mütoloogilisest tegelasest; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Mardus (täpsustus)

---

Mardus (ka marras, mardajus, marras) tähendas Eesti rahvausundis alguses surnut, hiljem surnu kehast eraldunud hinge või surmahaldjat ning lõpuks kindlat surmaennet.

Selline tähendus oli levinud peamiselt Põhja-Eestis, Lääne-Eestis tähendas mardus ka õnnetust või häda. Ta võis ilmuda looma, linnu või inimese kujul, aga ka hääle või helina, mis hüüab nime. Kui hüütu vastas, siis ta suri. Kuna usuti, et surnute hinged võivad minna ka putukate sisse, seostatakse mardusega mardikat.

Sõna võib olla etümoloogiliselt seotud iraani tüvega marta-, mis tähendas surelikku. Samast tüvest võib pärineda ka sõna "marrasknahk", mis tähendas surmale määratud nahka. November (kooljakuu) on soome keeles marraskuu ilmselt hingedeaja pärast.

Eepos

Eesti rahvuseeposes "Kalevipoeg" mõistetakse marduse all erilist surnut, kes ei leia hauas rahu. Temast räägitakse eepose sissejuhatuses:

"Kuulin Mardust kiljatamas,

Laane nurgas nuttemassa,

Metsa kaisus kaebemassa.

Mardus leinab langu verda,

Langu verda, häda härda."

Rahvausund

Mardus ilmub rahvausundi järgi sinna, kus keegi on surmale määratud või sinna, kus keegi on õnnetult surma saanud ja maetud. On usutud, et kui maast leitakse ja surnuaia ümber maetakse välja tulnud luud, kaovad marduse ilmumised. Enamasti kujutatakse mardust inimese kujul, harvem loomana. Looma kujul seostatakse teda sagedamini kurjaga. Mardust peetakse surma käskjalaks. Ta tekitab majades ja majade ümber viirastusi. Mõnikord ei tähenda marduse ilmumine peatset surma, vaid surma alles pika aja pärast. Mardus ei näita end tihti, vaid annab oma kohalolust märku kolistamise, müristamise, oigamise või sammudega.

Kirjandus

• Matthias Johann Eisen. Eesti mütoloogia.

Välislingid

• Mardus. Kristjan Raud. Eesti Kunstimuuseum
• Haldjad ja mardused Juhan Kunder
• Kristel Vilbaste, Mikk Sarv. Surmahaldjas Marduse kodupaik Maaleht, 24. juuli 2010