Buda

See artikkel räägib üldmõistest; Budapesti ajaloolise linnaosa kohta vaata artiklit Buda (Budapest)

---

Tian Tan Buddha kuju Lantau saarel Hongkongis

Buda, Buddha (paali ja sanskriti keeles buddha 'virgunu', 'mõistnu'; tiibeti keeles sangs rgyas; hiina keeles 佛 fo; jaapani keeles butsu) on budismis teadvuse kõrgeimasse seisundisse ehk virgumisse jõudnud inimene. Buddhale on omane piiritu kaastunne ja muutumatu õnneseisund, ta on vabanenud sansaarast ja jõudnud nibbaanasse ehk nirvaanasse (paali k nibbāna).

Buddha võib esineda ka sümbolmõistena, abstraktne aspekti või omadusena, kujuteldavana ka antropomorfselt.

Etümoloogiliselt tuleneb sõna buddha paali verbijuurest bujjh (bujjhati, 'see, kes on mõistnud') või sanskriti verbijuurest budh ('virguma, ärkama').

Eesti keeles kirjutatakse Buddha suure algustähega siis, kui tegemist on Šākjamuni ehk Gootama Buddhaga. Virgunud olendite üldnimetus kirjutatakse väikese algustähega.

Budade kohta kasutatakse mitmeid epiteete, millest olulisemad on Nõndaläinu (paali keeles tathāgata), Hästiläinu (sugata), Ülim (bhagava) ja võitja (jina). Suttades nimetatakse Buddhat 'täielikult mõistnuks' (paali keeles: sammāsambuddhā, sanskriti keeles samyaksaṃbuddha) ja kõikteadjaks (sarvajña).

Varasemad budad

Vanimates budistlikes tekstides tähistas buddha eelkõige budismi rajajat buda Gootamat ja oli tihti pärisnime staatuses.

Tipitaka kõige varasemates paalikeelsetes tekstides mainitakse kuut buddhat, kes on ilmunud enne Gootamat (Vipassī, Sikhī, Vessabhū, Kakusandha, Konāgamana, Kassapa ja Gautama), hilisemates tekstides mainitakse kahtekümmet nelja. Tipitaka kogumikus oleva raamat Buddhavaṃsa toob ära 25 buddha lood, mille kommentaarid on toodud Jātakaṭṭhakathā sissejuhatavas peatükis.

Paalikeelses Tipitakas on mainitud ka tulevast buddhat Metteyya't.

Mahajaanas, eriti Hiinas ja Jaapanis austatakse Budaid, keda ustakse olevat Maitreja kehastus.

Budaloomus

Budade paljususe idee tõi mahajaanas endaga kaasa filosoofilise idee budaloomusest ehk budasusest, mis arvatakse olevat omane kõigile budadele ja mis avalduvat neis kõigis. Selle põhjal kujundati välja idee igavesest ja kõikjalviibivast printsiibist või omadusest, loomusest või olemusest, mis võivat avalduda mitmesuguste kehastustena, inimestena või muude olenditena. Seejätel arenes välja uus idee, et budaloomus on omane kõigile olendeile.

 Pikemalt artiklis Budasus

Buda loode

Tathāgatagarbha (sanskriti keeles ‘nõndaläinu üsk, nõndaläinu loode’) on mahajaanas mõiste, mis kõige üldisemalt tähendab kõikidele olenditele sisemiselt omast võimet saada budaks. Tathāgatagarbha teooria järgi on kõikidel olenditel algusest peale täielikult virgunud loomus, mis saab aga avalduda alles siis, kui seda varjutavad meeleplekid ja muud takistused on kõrvaldatud. Senikaua on see olemas vaid avanemata võimalusena nagu loode emaihus.

Kõik ongi buda

6. sajandil Hiinas kujunenud mahajaana tiantai koolkonnas jõuti Lootossuutra tõlgendustele tuginedes veendumusele, et igaühel, kõigil olenditel on budaloomus, igaüks võib saada budaks. Veelgi enam, kogu kõiksus on budaloomusega väestatud, kõik toimuv on budaloomuse ilmnemine. Budaloomus on ka mägedel ja jõgedel, kuni tolmukübemete ja rohulibledeni välja.

 Pikemalt artiklis Tiantai

Paccekabuddha

Üksimõistnu (paali keeles paccekabuddha või paccekasambuddha) on iseseisvalt virgunud arahant, kes saavutab täieliku mõistmise ilma teistelt dhammat kuulmata, nähes otseselt sõltuvuslikku tekkimist. Kuigi üksimõistnut on vahel nimetatud „eraklikuks“ või „vaikivaks buddhaks“, ei ole see päris täpne, sest allikate kohaselt võisid nad elada ka kogukonnas, võtta vastu järgijaid ning anda täispühitsusi. Theeravaada selgituste järgi ei erista üksimõistnut õigestimõistnust mitte õpetamisest hoidumine, vaid võimetus sõnastada dhamma kõige sügavamaid aspekte, kuigi ta võib õpetada dhammat ja keskendust. Ühel ajal võib maailmas elada mitu üksimõistnut. Üksimõistnuks saab vaid inimene ja mees, kes on olnud kokkupuutes virgunud inimesega, loobunud pereelust ning kellel on piisavalt tugev oskuslik soov saavutada virgumine ka korduvate sündide hinnaga.

 Pikemalt artiklis Pratjekabuddha

Buda kolm ihu

Mahajaanas, eeskätt sarvastivaada koolkonnas alguse saanud õpetuse kohaselt on budal kolm ihu (sanskriti keeles trikāya; tiibeti keeles sku gsum; hiina keeles 三⾝ sanshen; jaapani keeles sanjin), milleks on seadmuseihu (dharmakāya) ehk õpetus, õndsuseihu (sambhogakāya) ehk mõju ja maine ihu (nirmāṇakāya) ehk kehastus inimkujul, näiteks Šākjamunina.

 Pikemalt artiklis Trikāya

Kujutlusbudad

Mitmetes mahajaana koolkondades, eriti vadžrajaanas, kasutatakse mütoloogilisi budasid antropomorfsete sümbolitena kujustamisel ja neid nimetatakse dhjaanibudadeks. Nendes avalduvad budaloomuse erinevad aspektid.

Iga buda loob oma budavälja, mida mütoloogiliste budade puhul kirjeldatakse ideaalsete utoopiliste maailmasüsteemidena, kus puuduvad inimlikud pahed ja kõik on virgunud või virgumas.

 Pikemalt artiklis Dhjaanibudad

Ürgbuda

Mütoloogiliste budade seas on mahajaanas erilisel kohal ürgbuda, kellest usutakse olevat lähtunud kõik teised budad.

 Pikemalt artiklis Ürgbuda

Idamid

Idamid on vadžrajaana budismis antropomorfsed kujustamissümbolid, õndsuseihu (saṃbhogakāya) kujul esinevad budad ehk jumalused, nagu näiteks Chakrasamvara, Kalachakra, Hevajra, Yamantaka või Vajrayogini.

Idam võib samaaegselt tähistada õpetaja meelt, virgunud õpetajate õpetusliini ja teostaja enda meele virgunud loomust.

 Pikemalt artiklis Idam

Viited

Käesolevas artiklis on kasutatud "Ida mõtteloo leksikoni" materjale.